Õnne jagamine, aitamine ja õnne jagamine vs selle vastu võtmine ning võlatunne
Koos läksime sisse ideega et kõik on kaotamiseks aga tulemuseks ikka tundis igaüks eri viisidel kuidas ja kui palju nad siis kaotasid. A la kuidas ikka üles-alla käik summas lõpuks mõjus aina halvemini just allakäikude pärast. Kuidas iga allakäik tundus nagu kumulatiivne kaotus kogusummas ISEGI kui tegelt plussis
“aga ma oleks saanud selle raha paremini kulutada” ja suhted rahaga. Kuidas reageerida kui sõber jagab raha välja, kuidas reageerida kui võidad selle rahaga? Kas see raha laiali jagada?
Abitus, nõutus, ebaõiglus, et ei saa õnne pöörata
Tunne, et kui kauem mängida, rohkem mängida, siis õnn ju “peab pöörduma” kuigi statistiliselt vastupidi: kui alguses võidad ja lõpetad siis oled oma võimaliku õnne kasiino kontekstis n-ö saavutanud, mida rohkem mängid seda rohkem statistiliselt kaotad ja oma õnne maha mängid.
Kuidas igaüks tegi seosed oma individuaalse õnnega ja eduga vastavalt kui hästi või halvasti neil läks
Norrakas kümneid tuhandeid lauas lendu laskmas, small fish big fish
Selline asi nagu kohusetundlik gambling ei eksisteeri. Kohusetunne tähendaks tulemustest eraldamist. Kas on võimalik siis kasiinos end tulemustest eraldada kui see olemuslikult on see aspekt mis justkui teeb selle lõbusaks? Ainuke viis oleks raamistada mõtteviis ümber võitudelt ja kaotustelt millelegi muule nagu näiteks unistamine või sport (a la pokker)? Unistamine + ranged rahalised piirangud võib isegi toimida, kuid nii tugeva ja kohese tagasisidega nagu pakub kasiino tundub see võimatu.
Mõtlevate inimestega kasiinos käimine lõppeb rohkem rusuvalt ja filosoofiliselt kui lõbusalt lõppkokkuvõtteks. Pikema aja peale saab naeruga tagasi vaadata kuid värskelt kogedes nõuab seedimist ja mõtlemist, et kogemus mõtestada ja integreerida, sest igal sammul oli uus reaktsioon, probleem, mõte mis nõudis tähelepanu. “Tegelikult oli väga heavy käik”