Kogu krempel algas juba Bulgaaria klassireisi eelviimasel päeval. Õhtust süües tabas mind hulk mõtteid nagu välk taevast ja need hakkasid hoogsalt peas ringe tegema. Kahvel suus jõudis mulle lõpuks kohale, et mul on päriselt eksamid tehtud, et ma päriselt lõpetasin gümnaasiumi, et ma lähen kohe varsti ajateenistusse, et mu “lapsepõlv on läbi,” nagu nad ütlevad. Isegi lõpetamisel polnud see nii tajutav. Tundus nagu tavaline aktus tavalise sugulaste kokkusaamisega ja erakordselt vägeva peoga, mis sa sõpradega peetud. Kuid tundus, et see kõik on tavaline ning varsti nühin samu pinke edasi, ainult et uues hoones.
Samal õhtul ajas Verner mul juuksed maha. Alguses polnud nii hull. Tegi mulle korraliku samurai patsi otse keset peaplatsi. Aga kui seegi kukkus ning ma jäin prügikastis olevat tervet küünitäit juukseid passima, tabas mind selline sügav kurbus. Tekkis selline tunne, et just juuksed teevad inimesest inimese. Juuksed muudavad inimese näo kuju, andes edasi iseloomu ning olles omamoodi kogu isiksuse markeriks. Ilma juusteta inimesed on liiga sarnased, isiksuseta. Tükk minu isiksusest lõigati maha. Hakkasin kartma, et ka mu ülejäänud isiksus võetakse mult, et mu aeg jääb ajateenistuses seisma.
Minevikus pole mul lähedaste sõprade leidmisel palju “õnne” olnud, kui nii öelda. Põhiline poistegrupp on õnneks alati samaks jäänud, selle üle olen tänulik. Lapsepõlvest jäävad sõbrad alatiseks. Kuid kust ja kuidas leitakse hingesugulasi, kui oled lapsepõlvest edasi kasvanud? Olen hüpanud aastast aastasse, sõpradelt sõpradele, kuid pole suutnud paljudega kontakti hoida. Ei aita ka see, et mulle ei meeldi väga telefoni teel suhelda, meemidest kah ei huvitu, seega jääb mu arsenalist põhiline noortevaheline suhtlus - meemide vahetus - peaaegu täiesti välja. Otse loomulikult kerkisid vanad hirmud. Kui ma 11 kuud nii kaugel sõpradest olen, siis see saab olema ju eriti raske? Minu aeg jääb seisma, sõbrad liiguvad edasi ning reservi astudes leian ma end üksi?
Tegelikult nii hullusti pole. Minu mõtete tormid piinavad mind niivõrd, et need sunnivad mind pidevalt kirjutama - nii perele, kui sõpradele, endalegi. Kuna siin psühholoogi juurde mõnda aega ei saa, siis mul on lihtsalt vaja mingit, ükskõik millist pinda, millelt mõtteid põrgatada. Perega suhtlemine on olnud kõige tervendavam. Eks see ole vist üks pluss selle teenistuse juures. Igasugused raskelt koos läbi elatud asjad kinnistavad ja süvendavad suhteid. Kuigi ma olen alati üsna aus, avameelne ning valmis hinge puistama, siis tavaliselt pole mul selleks palju vajadust olnud. Nüüd kirjutan endast ja enda tunnetest rohkem, kui kunagi varem. On näha, et vanemad on ka pisut segaduses. Vastused on pigem lühemad ja ettevaatlikumad. Uus tundmatu situatsioon - poeg, kes muidu saab igas olukorras hakkama ning ületab igal võimalusel latte, on järsku sellisel moel jalult löödud. Külastuspäev aga näitas, et see on tõesti veelgi tugevdanud meie kokkukuuluvust. Selg selja vastas piknik. Emaga koos nutmine: noh, paps, kus sinu pisarad jäid? ;). Venna uutest sündmustest rääkimine (kokaks tööle ja tüdruk). Perekonna kokaraamatu idee. Vanade mälestuste meenutamine. Heade soovide vahetamine.
Ega siit koosseisust mingeid suuremaid vestluskaaslaseid ei leia ju. Põhiliselt sest koosseis koosneb meestest… Suured egod, “homohirm”, toksiline maskuliinsus, tühjad isiksused (Barbie). Kes siit peale minu julgeks ema nähes nutta? “Mingi pede oled vä?” Õnneks tänapäeval on asi nii kaugel, et päris otse välja ei öelda ja peksa ei anta. Mis ei oleks ka probleem, sest suudan enda eest seista. Kuid mehed ju ei nuta kunagi, siiski? Nalja selliste asjade üle tehakse aga päris palju. “Naljaga pooleks” aga on näha, et pigem mõtlevad asja tõsiselt. Huvitav, kas neis tõesti puudub vajadus või tahtmine intiimsuse järele? Kas nad ei taha enda parimalt sõbralt (või isegi perelt?) kallisid, olenemata soost? Kahtlen sügavalt. Kust see tuleb? Kas lapsepõlvest, kus neile ei antud piisavalt tähelepanu ja tõelist armastust? Ja siis on ühiskond oma soorollid nii kaugele kurku surunud, et nüüd ei saagi teisiti? Ma olen vägagi kindlalt hetero, kuid miks ei võiks olla ka tänapäeval normaalne Enkidu ja Gilgameshi kombel sõprust sobitada? Need, kes mind rohkem tunnevad, peavad mind selliste küsimuste pärast pigem naiselikumaks. Aga need ei ole ju NAISELIKUD omadused, need on INIMLIKUD.
Kavalalt täidetakse seda aega siin. Esimese töönädala jooksul oli vist tõesti kokku 20 pisikest minutit vaba aega. Pole aega isegi MÕELDA muule. Kas varustus on pakitud, sõlmitud, teibitud? Kas ma pean kohe 3 minuti pärast kuskil kükke tegema? Kas ma vetsu üldse jõuan? Ei tea, kas ma sain juba jalaseene? Kas relv on puhas? Niimoodi see vaimne vormindamine käibki? Siit käib ju palju mehi läbi, kel puuduvad eesmärgid, hobid, põhimõtted (mõtlevad nad üldse? Vahest ei oska nagu öeldagi). Kui varemalt elu koosnes ainult videomängudest ja koolist (kus sarnaselt keegi pidevalt n-ö käske jagas) ning heal juhul spordist, siis siinne elu ju ei erinegi palju. Rohkem käsutamist ja suuremad ärplemisload (kõva mees valmis, kui saad öelda, et oled kaitseväes ju), muud midagi. Nii võtabki sõdurlus isiksusi üle. Tühjad pead täidetakse järhekordse maskeeritud ja laiguliseks värvitud tühjusega. Tuntakse ennast tähtsana tehes tegelikult täiesti elementaarseid asju. IGA inimene saab marssimisega hakkama, on suuteline relva korrektselt kasutama, suudab joosta, matkata, käia jõusaalis ning teha oma voodit. Kuid kui vorm seljas, suure rühma keskel marssides laulda, siis tekibki selline tähtis kuuluvustunne. Plusspunktid kohe see, et “seda tehakse Eesti nimel! Üllas eesmärk!” Hea lihtne karjääriredel on kah ette antud, mujal sellist ei leidu. Auastme järgi lihtne eesmärke seada - lihtsalt otse edasi. Mujal elus nii lihtne pole. Pole nii rangeid kriteeriume, mida täita, nii lihtsaid reegleid suhtluse jaoks, nii lihtsat teed elu eesmärgi ja hea palgana.
Algul olid kõik jube vaiksed ja hirmunud. Täideti korralikult käske ning rivis oli haudvaikus. Nüüd on nädal möödas ja on näha, et poiskad on harjuma hakanud. Tekivad nakkavad naerupaharused keset rivis seismisi, mölapidamatus levib kulutulena kohtades, kus ülemaid pole. Kutt, kes mu taga jalad värisedes proovis hakkama saada, on nüüd enda arvates sõdur valmis. Marsib pisut liialt trampides, põlved liiga kõrgel, käed kramplikult, proovides ilusat nägu teha. Siis haugub teistele, et nood marsivad valesti ja kõik on taunid. Ütle mõnele 7 aastasele: “Marsi nagu sõdur” ja sa saad selle sama vaatepildi osaliseks. Hommikuvõimlemisel samuti. Jookseme terve rühmaga - on ka neid, kes pole varem diivanilt vist tõusnudki (see on täiesti okei tegelikult), ja siis kuulen tagalt kiunumist: “miks me kõnnime? No on ohmoonid, kuradi joosta ei jaksa vä? Davaj davaj, liigutage nüüd!” Hiljem platsil kätekõverdusi tehes ta enam nii kõva mees polnud. Kurat, tahaks mõne seljale lüüa kleepsu “Ettevastust! Laps vormis!”
On näha, et tühjad pead on täitunud ka vabal ajal teenistusalaste küsimustega. Polegi inimestel muud mõtteid ja vaimseid arenguid, kui need, mis teised käsivad (ema, kool, ajateenistus). Inimese mõistus võiks koosneda igasugustest imelistest asjadest. Füüsikast, astronoomiast, matemaatikast, raamatutest, luulest, erinevast muusikast lilleteadusest, bioloogilistest protsessidest, sõpradest, peresuhetest, maitse-elamustest, reisidest, suurtest küsimustest, uudishimust, eesmärkidest ja kes teab, millest kõigest veel. Maailm meie ümber on lõpmatu, inimeste eksistents oma lõpmatute loovpiiridega on veelgi suurem. Ühe inimese pea ei tohiks koosneda ainult kella-aegadest, rakmetest, relvadest, auastmetest ja spordist. Mina igatahes jätan oma “sõduri mina” ja “päris mina” täiesti eraldi aju kaustadesse. Ma võitlen, et mu isiksus jääks puutumatuna.
Palju juttu tehakse siin sellest, et “ainult kaitseväes saavad poistest mehed.” Kuid kas mehelikkus väljendub ainult selles, kui hästi voodit osatakse teha, kui sirgelt kõndida osatakse, kui ilusti kapp on organiseeritud, kui puhtalt koristatakse? Minu arvates saadakse poisist meheks, kui kujuneb isiksus ja saadakse INIMESEKS. Kui areneb empaatia, arvamused, mõtlemisvõime, eesmärgid. See ilusti tehtud voodi ja ilus vorm on ju vaid väline osa sellest “mehelikkusest”. Kuhu jääb sisemine osa? Isegi siinsed psühholoogid räägivad ainult sellest, kuidas viilimine on halb ja mis tagajärjed sellega kaasas on. Pole märkigi mingist normaalsest vaimsest arengust ju? Eks see polegi nende prioriteet ega töö kasvatada INIMESI. Kahju lihtsalt, et ei mõisteta asja tõelist olukorda.
Esimesel nädalal pidime rühmalaulu valima, mida marssides laulda. See oli meie rühma esimene iseseisev tegevus ilma ülevaatajateta. Kaos. Vahele karjumine. Suvaline solvangute loopimine. Oli ime, et sellele tähelepanu ei pööratud. Mul oli küll tunne, et isegi selle paksu metallist uksega pidi meid kaugele kuulda olema. Kuid sel oli oma pluss. Sellistes olukordades on kõige vaiksemad ja pettunumate nägudega kõige usaldusväärsemad. Seal nägin kohe ära, keda saan usaldada ja keda mitte. Mul on hea meel, et minu toakaaslased olid normaalsed ning ei hakanud samuti lõugama.
Jõusaal on siin korralik, suur ja koos helisüsteemiga, millel on AUX. Üldiselt tehakse siin alles vähe sporti, aga eks see teine nädal alles. Olen enda Garminil silma peal hoidnud. Üsna täpselt käime iga päev kokku keskmiselt 10 km. Huvitaval kombel on vaheldumisi 9,5 km ja 11 km. Kella aktiivsusnäidik teeb ilusaid ühtlaseid laineid. Teise nädala lõpus on aga tõusnud päevane kõnnikoormus 15 km peale. Tundub, et koormus on siin üsna hästi ja täpselt planeeritud. See on hea märk, et mehi enam ajateenistusea ei sandistata. Selles mõttes olen tänulik tänapäeva seadustele ja meediale. Ka suurema auastmega mehed räägivad siin, kuidas veel 2004 käsiti poistel sõitvast veokast saltodega välja hüpata ja ujuda soos ja kes teab, mis “ägedaid asju teha, mis enam pole kahjuks lubatud.” On mainitud ka surmasid, mis “ikka juhtuvad, aga õnneks meedias neid ei kajastata.”
Huvitav, et isegi üldiseid IT-alaseid teadmisi pole siin peaaegu üldse. Isegi üks kõrgema auastmega mees mainis serveritöid, Cat 5 ja SATA-t ikka kasutab arvutil lukku, mis lõppeb 123-ga. Seda on alati kaugelt näha. Samuti auditooriumi ettekandeid tehes, kui mingeid videoid või lehekülgi tahetakse näidata, siis ei osata ekraane dubleerida või kirjutatakse Chrome otsinguribale “google.com” (Chrome’i kasutamine iseenesest juba päris kohutav viga). Siiski korrutavad nad kogu aeg, et pildistamine keelatud ja äkki lekib infot vms. Noh, mul on tunne, et siinsetest virtuaalkeskkondadest lekib päris kindlasti igapäevaselt infot…
Toit on siin hea. Söön seda hea meelega. Pole just maitse-elamus, kuid võrreldav sellise normaalse kõrtsutoiduga. Lähen alati sööklasse ootusega ning kindlusega, et kõht saab korralikult täis. Hetkel üks joogimasin katki, seega joogi saamiseks peab mõni kord kaua järjekorras olema. Küüslauguleivad võeti kah lampi ära teisel nädalal; loodan, et need tulevad tagasi.
3 kutti meie rühmast jätsid relvad vinnastatult relvaruumi, Sirila jättis banaani vormi taskusse ning pani selle pessu (hiljem oli vorm puhas, seal hulgas ka puhas banaanipuder paremas taskus).
Teise nädala laupäev. Tehti poolik filmiõhtu - Ridley Scotti “Black Hawk Down”. Pole näinud seda, kuid lavastaja ei tõmba huvi. Kahju, et ka filmiõhtutel ei kalduta militaarteemadest kõrvale. Võiks midagi huvitavamat, kunstilisemat olla. Vähemalt sain raamatut lugeda lõpuks - Vonneguti “Kodumaatu mees”. Ning animet vaadata - natuke “Legend of the Galactic Heroes”, siis “Dr. STONE”. Ütlen, et teised ei saa militaarteemast kõrvale kalduda ning siis vaatan ise “LotGH-i”… Õigustaks seda igat pidi, aga jätan vahele. Arvan, et papsile meeldiks see kah. Loodan, et vaatab ja meeldib. Eks näis.
Vao ja Kõiv mängisid teise nädala pühapäeva hommikul male. Vao mänginud elus ainult 1 korra, Kõiv ikka päris mitu. Loomulikuly Kõiv juhtis kogu mängu käiku üsna kergelt. Juhtus kõige armsam asi. Vao tegi täiesti jabura käigu jättes oma lipu kaitseta ja Kõiv hakkas lihtsalt kontrollimatult naerma. Vaikselt ja tagasi hoides, kuid kontrollimatult. Nii kirjeldamatult tore vaatepilt. Vao kulm kortsus suutmatult proovimas näha, mis toimub, ja Kõiv vaikselt itsitades.
Vahest sõidame laskma või maastikutundidesse veokiga. Sellel on mingi oma võlu. Kogu veoki tagumine osa paksult inimesi täis, kate tagumise osa ette pandud, nii et vaid mõned üksikud valgusvihud saaksid ülejäänud katetud seintele valguslained maalida. Varustatud meeste siluetid, metallist klõbinad, raua kolksumine, rakmete sahin, mootori mürin. Selles on midagi rahustavat. Võibolla on asi selles, et kuigi oleme tihedalt paigutatud nagu silgud karbis, siis jääb mulje nagu oleksin täiesti üksi mingis vaikses maailmas. Füüsiliselt teistega kuhjas, vaimselt üksi. Mõnus.
Õhtune rivistus jäi ära. Väiksed rõõmud! Aega raamatu jaoks.
Hommikud on kõige raskemad. Ärgates on alati selline pahurauss sees, koduigatsus ning väsimus (ala “jälle hakkab pihta”). Osati on see sellest, et osadel päevadel mu keha nagu ootaks, et ma ärkan üles kodus, ning pettub, et see ei juhtu. Lisaks näen siin palju rohkem unenägusid, kuid ei jõua ühtegi neist kirja panna. Siin peab kohe peale ärkamist välja jooksma. Nagu teada siis unenäod kaovad, kui neilt tähelepanu hajub. Unenägude ohtrus võib olla sellest, et mu uni ei ole täiesti rahulik ning ma ärkan öösiti tihti pooleldi üles. Loodan vähemalt, et saan lucid dreamingu taaskord kätte võtta tänu sellele. Lucid dreaming oleks ülim eskapism ning parim eneseväljendus ning meelelahutus, mis siin võimalik.
Kolmas nädal, esimene metsalaager. Mine metsa, kuidas mul vedas. Söögid pakis olid nämm nämm. Eriti see konserv - kodune, nagu oleks otse maalt toodud, tallerdist oli äärtes ohtralt, lihtsalt ideaalne. Lisaks pidi minu esimene post olema 23:30 - 00:00, aga sel ajal oli hoopis tund hääl- ja valgusdistsipliinist, seega sinna ma ei pidanud minema - otse tuttu. Teine post pidi olema 3:30 - 4:30, aga sinna sain asendama ühe haige venna, Pajula, kes muidu ei saa paljusid asju kaasa teha. Seega ma olin ainuke mees kompanii laagris, kes sai mõnusalt 7h magada. Sõjaolukorras oleks see suht halb tegelt, et ma magan mõnusalt isegi kuulipaugud taustal rahulikult edasi. Aga hommikuks oli kogu varustus siiski olemas, osadel lasti relvad, rakmed ja muud nipet-näpet ära, sest meie postidest lasti ‘vastaseid’ läbi. Siis üks vend sattus öösel paukudest (paukmoonad olid kõigil salves ja laetud) paanikasse postil ja lihtsalt kaotas aru. Ei lasknud isegi rühmavanemat postist läbi, isegi pärast seda, kui too oli 4 korda talle õige koodsõnaga vastanud. Lõpuks rahustati ta maha. Hommikul mõnus kiire müsli alla ja hops, minekule! Õnneks saime hommikul varakult tulema, ei pidanud täisvarustuses 30-40kg täitsa palavate kraadidega kõmpima. Kuigi lõpuks olin ikka läbimärg - vorm ja riiided otse pessu.
Pakitud rakmed killuvestiga kaaluvad vast mingi 5-8kg. Täisvarustuses seljakott aga mingi 25-30kg vist. Rakmetega 5km oli pisut ebamugav ja kohati valus isegi. 40kg täisvarustusega 4km üllataval kombel ei olnud kuigi palju halvem. Higistama ajas kõvasti rohkem, kuid õlad pidasid väga hästi vastu.
Huvitav on see, et muidu eelistasin pigem üksildust. Üksi oma hobide kallal nokitseda, raamatuid lugeda, kõndima minna, kinos käia, shopata, süüa, muusikat kuulata - see kõik on alati tundunud nii loomulik just üksi. Loomulikult olen vajanud ka suhtlust sõprade ja perega, kuid polnud sellist otsest vajadust selle jaoks. Nüüd ma nagu hoopis kardaks üksildust. See on nagu aken emotsionaalsesse ebastabiilsusesse. Tunnen esimest korda tõelist vaimset valu ja piina. Mitte, et ma oleks kuidagi oma raudsest vaimsest tervisest ilma jäänud, aga mingid tuntavad muutused on kindlasti. Praod on näha. Varem pole ma päris mõistnud, miks mõned nii hullusti teistega suhtlust vajavad, vahest koguni nii et nad on nõus puistama võhivõõrale peol oma eluloo. See pisike aken on aga andnud mingi aimduse. Kui minul on sellistes oludes ainult vihjed sellest ebastabiilsusest, siis seda veel suuremal mastaabil ette kujutada igapäevaselt mõne teise korral tundub kirjeldamatult valus.
Vao määrati “vabatahtlikult” vastutavaks kolmandaks nädalaks. Muidu saab hästi hakkama, nupp nokib, hoiab asjad paigas. Aga eriliseks teeb tema vastutusperioodi just tema rivijuhatuse viis. Rühm on koos, joondunud. Vao seisab ees oma armsa lühikese pikkusega, poolnaeratab sära silmades ning ütleb malbelt, kuid sellise poolrange vihjega enda toonis: “Esimene rühm valvel!” Ise samal ajal samuti valvelseisangut võttes. Tõmbab jalad kokku ning toob käed sirgelt külgedele ning teeb käelabasid enda reite peale lastes sellise vaevumärgatava armsa lainetuse. Selles väikses lainetuses koos tema säravate silmadega on midagi nii süütut ja innukat. Iga kord tõmbub minugi suu naerule, seda on nii lõpmata tore vaadata.
Siin kutsutakse vetsupaberirullist alles jäänud papist osa vetsupaberihülsiks.
Päevnik. Heinmaa. Väljenduse tähtsus. Usaldusisikud, hingekaaslased. Kahtlus tema motivatsioonis. Öörahu päevnikuna. “Dead Poets Society”, Minecraft, muusika.
Väljaluba. Saue kurv. Puhas vaikus autos. Maailm liigub, MAAILM ON NII SUUR. Vaba ja võitmatu.
Pole nii kaua end nii võimsalt ja rõõmsalt tundnud. Tagasi kasarmusse kõndides olid sammud kõvasti pikemad, kui muidu, ja korralik muie suul. Elu väljaspool on nii värviline ja nii ilmatu suur. Kodu näha oli imeline, veel imelisem oli kanda normaalseid inimeseriideid ja süüa papa toitu.
Viies nädal, metsalaager, miinide paigutus, söösta/kata, töövarjud, orienteerumine (14km, 5h), Rei kandis rakmeid, Reili, metssiga, vees kõmpimine, surnud tunne
Äärmuslikud olud - suurim areng?
Postil olles - siluetid, paradiidlid, games to play in your head, vaimne urg (nagu oma kodu tubadesse lahterdatud)
Laasu - asjalikkus, luule/tüdruk, nonfiction, ilukirjandus ajaraisk
Isiklik areng, arengu tunne, minecraft
- Päev, metsalaagris ujuma, loojang, hetkes või foto, eneseväljendus/Sirila
Intsikurmu, Ewert and the 2 dragons, elu ilusaim soeng, ilusad inimesed riided, taco, vōrkkiik, male, vana tallinn, sheep got waxed
Maal, Jaak, Rivo Kopli, Põhjaka
Kas olen sissetõmbunum, sest olen sunnitud ajateenistuses end maha suruma või sest et see on teinud mind isekamaks?
Esimeselt linnaloalt tagasi tulles tabas mind selline suruv tunne südames aga hea asi on see, et olen suutnud teenistuse ja päris elu eraldi hoida. Üsna koheselt rakendusid väljas taas kõik juurdunud harjumused ja elu veeres loomulikult. Teised ikka räägivad, et veider oli ilma mütsita, särke püksis hoidmata ja ka see vabadus näoteks, et sai telo tänaval kätte võtta jne.
Inimlikkus, ebaausus
Vendlus, sõprus, familiaarsus vs kolleegid
SBK oli täielik põrgu. Algas nii sujuvalt, kuid nüüd saan aru, et see oli vaimse kohastumise jaoks. Kui kohastumisperiood läbi, siis sain tunda esimest korda tõelist psühholoogilist valu ja segadust. Mõttetormid, millele isegi mina vastu ei saanud. Pidev ahistatuse tunne. Peale seda sattusin õnne läbi aga AJEKi. Esimese nädalaga oli muutust koheselt näha. Õppida seda, mis päriselt huvitab ja kasu toob, ilma pikkade higirohkete retkedetta, puukidega magamiseta ja kõige muu jamata… See on juba midagi muud. Tõeline õnn. Ma oleks nagu vee alt tõusnud, lõpuks saanud võimaluse hingata. Ka ajataju taastus. SBK ajal oli tempo kiire, andis hoogu ka vaimne segadus, seega tundus nagu hetkes liiguks aeg piinavalt aeglaselt, kuid pikas perspektiivis tundus aeg lausa lendavat. Veider lahkheli. Nüüd oleks aeg nagu aeglustunud, aga see on pigem hea, sest see varasem aja kiirenemine tuli vaimse valu arvelt.
Tuba 110: rassism (juudid, afghaanid). Pajula raamatu lugemine (harva, ainult ing. keeles, esta õps olevat rahul).
Taaskord linnaloal. Seekord otsustasin Saue uute spordihoonet uudistama minna. Läksin ostsin pettumusega täispileti, peale mille ostmist oleks nagu kogu maailmast kõik inimesed kadunud. Riietusruum tühi. Kõigest ventilaatori rahulik sahin. Inimtühjad täiesti uued läikima löödud koridorid. Pikk 100 m jooksu ala, küljel pikad aknad, millel krõbisevad mõnusalt vihmapiisad. Täiesti tühi ja pime jalgpallisisesaal, mille uudsust on õhus tunda. Nii vabastav hüpata ja rulluda kunstmurul täiesti pimedas, täielikus üksilduses.