https://www.stl.ee/koreokohvik/paus-istu-mine-liikuv-paus
Paus Istu Mine oma lainetavas liikumises on ka töö, mis otsib paigal olemist, millest tuleneb ka selle pealkiri. Töö väidab ennast olevat aja tardunud fragment, mis on varastatud igapäeva kiire tempoga voost ning pandud suurendusklaasi alla. Katseala, laboratoorium. Või ehk liblikamaja (1), sest liblikad ilmuvad aeg-ajalt, ent õrnalt, üle ruumi.
Sillerdav põrand meenutab ähmaselt mikroskoobi alusklaasi, mis on täidetud värviliste geelidega, või seebimulli, või lihtsalt unenäolise maastiku tausta. Kontuure, mis on ebaselged, on keeruline järgida.
Kogu selle konstruktsiooni ilu on see, mis koheselt pilku püüab, kuigi tegemist ei ole kindlasti ratsionaalse, geomeetrilise Kreeka iluga, millele viidatakse. Lummav tunne elab omamoodi pinges, mõistuse lükke-tõmbe tegevuses, mis proovib mõista, seistes silmitsi veidi absurdsete objektidega. Pikk redel, mis ulatub kõrge laeni, mõjub üheaegselt hirmutava ja hämmastavana. Tõmme atraktiivsuse ja vastikuse vahel. (2) Kus see lõpeb?
Kas olen ainus, kes läheb pesumasina taimeritriki õnge? See näitab alati, et vaid üks minut on jäänud, kuid kuidagi kestab see minut igavesti.
Naasen Troopiliste Saarte Kuurordi pildi juurde, sest usun, et see toimib suurepäraselt kapitalistliku süsteemi ahvatleva lubaduse sümbolina: kõik, mida ihaldame, olgu selleks külastus Amazonasesse ilma pikkade lendude, tülikate putukate, ning ettearvamatu vihmata, või mistahes muu püüdlus näib vaid ühe ostu kaugusel. Kõiki meie vajadusi, ükskõik kui erinevaid, on (nagu välja tuleb) võimalik täita.
Rutiin on järgmine: me töötame (liiga palju), me teenime raha (ei kunagi piisavalt), ning kurnatuna me kulutame seda tühjadele lubadustele lõõgastumisest ja meelelahutusest. Me investeerime ekstravagantsetesse Himaalaja retkedesse või hiljutisematesse kuulsuste poolt asutatud vaikuselaagritesse, kõik selleks, et olla pettunud, kui mõistame, et tunne, mida igatseme, võime teha paus, jääb kaugeks ka eksootilisel saarel.
Jõudes mäetipule või vaadates merre loojuvat päikest, nagu ka paljud teised ülevad hetked, mis kunagi olid autentsed ja olemuslikult muutvad, on nüüd vaid järjekordsed asjad, mida kaubastada ja pakendada lihtlabase meelelahutusena. (5)
Kui sul on olnud õnne näha liblika sündi, võid minuga nõustuda, et seda saab lugeda ülevaks kogemuseks. Kui putuka ilu on vaieldamatult rabav, on kogu saamise protsessil mõru järelmaitse, surelikkuse painav kaja. Metamorfoos ussist liblikaks nõuab, et rööviku keha kõik koed laguneksid täielikult, et hiljem luua uusi struktuure.
Peavoolu kultuuris seonduvad liblikad peamiselt ilu, mitte ülevusega. Neid tätoveeritakse nahale sümboliseerimaks vabadust ja lootust, või kantakse moeesemetele naiselikkuse sümbolitena. Nende olemasolu on veidi labane, lapsik, kuigi nende populaarsus paistab olevat igihaljas.
On ebaselge, kas see sümbol viitab noorte esinejate ilu kaduvusele või kasutatakse seda selle liigse, või vägivaldse positiivsuse sümboolika kahtluse alla seadmiseks, nagu seda on raamatus Topology of Violence (Vägivalla topoloogia) defineerinud filosoof Byung-Chul Han.
Seos/sild raamatuga “Liblikapüüdja” / The Collector (The Collector Liblikapüüdja)
Ekstreemne positiivsus materialiseerub mitte ainult inspireerivate tsitaatide kaudu, vaid sügavamalt ületootmise, liigse suhtlemise, hüpertähelepanu ja hüperaktiivsuse väärtustes tänapäeva kultuuris.
Han, kes on tuntud meie “läbipõlemise” ühiskonna definitsiooni loomise eest, märgib, et kogu aeg millegi tegemine ja ülemäärane saavutamine on selle väärtuslikemad valuutad.