Lihtsamatest asjadest alustades: eks ole selge, et üksi elades ja ise kõige eest vastutades sain päris pildi sellest, kui kallis on elamine, reisimine jms.
Kokkamisoskust sain arendada, alati tahtnud seda teha, aga polnud otseselt vajadust.
Lisaks kõigile reisikogemustele ja uutele hobidele nagu mäesuusk, mõõgavõitlus jms oli see aasta väga palju aega, et enda igasuguste projektidega lõpuks tegeleda nagu serverite kodulabor, videotöötlus, photoshopi ideed, enda lõbuks kirjutamine.
Uued kultuurid ja vaatepunktid. Nt ühelt toredalt kolleegilt sain kogemata vastuseid lõppenud suhtele. Kolleeg tutvustas ja selgitas oma mõttekäike ja seda kust need veendumused tulevad ja mis nende aluseks on. Ta kirjeldas praktiliselt ühe lausega ja mul klikkis kõik ära: suura osa islami usust (lisaks How the World Thinks - global philosophy) tuleb ühest alus-aksioomist, milleks on “ole parim versioon endast.” Sellest tulenevad kõik muud nagu “endale ei tohi liiga teha, sest muidu sa ei ole parim versioon endast” ja sellest omakorda tulevad sellised veendumused nagu “ära söö sealiha, sest see on kahjulikum (ja seega kahjustavad sinu tervise parimat võimalikku versiooni), kui teised lihad” ning ka “ära tee tätokaid, sest tätokad on n-ö naha rikkumise tagajärjel tehtud pildid”. Sellegipoolest siiani täiesti müstika, miks nad seda kollektiivselt perega niimoodi peitsid, et see kordagi jutuks ei tulnud “aa meile lihtsalt meeldib kana rohkem, sp kokkame ainult sellega” ja muud sellised käänded ja küsimustepõrked.
Huvitaval kombel tundub maailm peale seda aastat palju väiksem kuidagi. Kuna enam-vähem kogu elu oli varasemalt Eestis, siis oli alati selline tunne, et iga hetk on võimalus minna ükspuha mis suunas ja kogeda uusi asju, vallutada uusi katsumusi jms. Nüüd saan aru, et tegelikult on elu igal pool enam-vähem sama. Vana mina, uus asukoht. Miks ma hullult reivisin seda elu Prantsusmaal oli mitte sest, et siin oleks asju, mida Eestis pole, vaid need samad asjad on siin kvaliteetsemad. Võib ju seiklusparkides käia või matkata, aga see ei hoia küünalt Alpides ronimisele. Olgu kõiksugu asjad nii palju paremad kui tahes, sisuliselt on kõik ju sama, mingil veidral põhjusel see üllatas mind. Ma ei tea, miks ma ootasin, et elu mujal on drastiliselt erinev. Ühtpidi on see tegelikult vabastav: küsimus “kas elada tulevikus Eestist väljas” kaldub kohe “ei” poole. Teistpidi on see jällegi natuke pettumustvalmistav: kas see ongi kõik?
Professionaalsest küljest vist juba mainisin ka, et alguses mõtlesin, et “Voh, küll CERNis juba asju õigesti tehakse” aga lõpuks sain aru, et tegelikult on igal pool sama moodi teibiga kokku lapitud süsteemid (ohtralt Normalization of deviance). Aga sain täiesti haigelt hindamatu kogemuse ja õppida peale selle, mida mulle lubati, praktiliselt kõike, millest unistasin juba enne CERNi. Nüüd tekib küsimus, et kuhu edasi. Olen jõudnud oma oskuste ja teadmiste poolest tasemele, kus mul on pea igast IT küljest baas all ja saaks pmst kõigega hakkama, aga sellist kindlat sügavat suunda jällegi pole. Mind huvitab, kas see hakkab mind mingi hetk häirima või sobib igavesti selline uudishimu pealt ringi liuglemine ja igasugu uue mandi proovimine.
See kõik tuleb kokku jälle selle sama küsimuse juurde: kas see ongi kõik? Varasemalt ajendas mind väga võimsalt see tunne, et alati valmistun mingi tuleviku jaoks. Keska? Selleks, et ülikooli saada. Ülikool? Et tööle saada. Nüüd on nagu töö olemas ja oskused uuteks töökohtadeks samuti. Mille jaoks ma nüüd valmistun? Motivatsiooni ülikooliga tegeleda on ka vähem, sest nüüd saan aru, kui kasutu see sisuliselt on, lihtsalt paberi kätte saamine. Klassikaline vastus oleks hakata oma kodu peale mõtlema? Aga see vast võtab lihtsalt aega, kuni töölt saadud raha suuremaks hunnikuks muutub. Ühesõnaga nüüd on selline tunne, et nüüd aeg leppida, et olen justkui ‘kohale jõudnud’. Aga see on veider, sest siiani olen kogu aeg millekski ebamääraseks valmistades eesmärke taga ajanud, see ümberlülitus ei tule paugust. Meenutab seda, kui ma põhikooli lõpu poole psühholoogi juurde läksin ja küsisin, et “kuidas ma leian enda eesmärgi?” Koolis oli lihtne, seega tegelikult aega oli pmst kõigeks, eriti suvel. Ja ma olin täitsa ahastuses, sest ma tõesti ei saanud aru, mida ma tegema peaks, et leida mingi ‘elu eesmärk’ (pole palju muutunud since The Future of 5up - Using 500 IQ to Find Purpose). Ülikooli suuna leidmisega sai see küsimus ajutiselt vastuse, nüüd olen tagasi selle juures. Pigem peaks aega panustama selle analüüsimisele, kust üldse tuleb see soov leida mingit eesmärki. Lapsepõlve unistuste arvuti ja kodulabor olemas, imeline pere ja kodu, ride or die homies ja super sõbrad, töö leidmisega ei tohiks enam probleemi olla - tegelt võiks ju rahul olla ja chillida :D
See kõik oli nii suureks puhutud, et ma tõesti uskusin ka. See ongi! Teen suuri tegusid! Söön ja kohvitan giga-ajudega! Elan üksi! Tundsin, et saan maitsta ja näha seda elu endgame’i. Kõik ikka rääkisid kui kõva värk on mujale kolida ja ikka “oled maailmamees nüüd!” ja kogu see “üksi nii raske elada ju, eriti võōras riigis.” Aga tulemus oli rohkem nagu selline “ah muidugi, pffffff mis asja ma veel välja mõtlesin” Elu igal pool sama, mina ikka sama, uues asukohas. Huvid, rutiinid, inimesed kellega suhelda, isegi need giga-ajud olid lõpuks samasugused niisama inimesed nagu minagi, töö sisu ja kollektiivisuhtlus täpselt sama mis mujal jne AGA see avastus oli ka positiivne! See ju tähendas, et ma olin kohale jõudnud sinna kuhu suunas kõik need aastad üles kasvamist ja kooli mind ette valmistanud olid. Polegi vaja enam grindida? Polegi vaja enam valmistuda ja ohverdada olevikku mingi umbmäärase tuleviku nimel. Olevik jõudis tulevikule järele! Jään mina, minu harjumused ja lõpmatu uudishimu. Igasugune suursugusus või “hüple selle kauges udus paistva tuleviku poole” mōtestatus on läinud. Udu kadus ja suursugusus oli enda väljamõeldud. Edasi on võimalik vaid enda sisse minna.